Et tööpäevadest korralikult välja puhata oli meil vaja leida elamine. Nii saigi meie uueks koduks väike karavanpark otse jõekaldal. See asub vaid viie minuti sõidu kaugusel farmist. Pargiga majandab 70 aastane vanaproua, kes on ühtlasi ka kõigile ema, vanaema ja hooldaja eest. Seltskond siin on suhteliselt kirju, on palju vanu inimesi, kes on juba aastaid siin oma haagisega ankrus olnud. Nad on väga jutukad, abivalmis ja sõbralikud. Muidugi neile meelepärasem tegevus on jutustamine, kui juba nendega jutule saad siis on raske neist mööda saada nii,et nad taas jutustama ei kuku. Palju on töömehi, kes siin läheduses hooajaliselt töötavad ja käputäis backbackereid nagu meie.
Üürime siin tuba, millel on ka karavanile kohaselt rattad all aga omab kõiki mugavusi, mis pakkuda saab. Pisike magamisnurk, köök ja puhkeala. Ei midagi erilist aga kõik eluks vajalik on olemas. Üüri maksame nädalas 250 dollarit (150 eurot). Meil on ka pisike terrass,kus on grill, pesumasin ja üldiselt on seal nädalavahetustel äärmiselt mõnus kohvi nautida.
 |
| Meie pisike kodu |
 |
| Tagasihoidlik karavan seest |
Ja muidugi, mis elu see ikka ilma basseinita on, ka see on meie pisikeses karavanpargis olemas. Kuigi ilmad on nüüd juba jahedad ja enam väga tihti sinna ei kipu aga kuumal päeval on lausa lust basseinis mulistada.
Elamine jõekaldal on mõnus, ei pea kaugele kalastama minema. Jões aga ujuda ei kannata, kui elu armas on. Siin elavad krokodillid ja meie suureks üllatuseks ka haid. Karavanpargi omaniku poeg rääkis seiga, kuidas ta kala püüdis ja oli just oma pea meetri pikkust kala paati saamas, kui hai tuli ja napsas selle tal nina alt ära, nii,et vaesele mehele vaid pea kalast alles jäi. Järgneval kalastusretkel aga jäi talle konksu otsa krokodill,kes ennast nii kõvasti tamiili sisse keris, et ta pidi selle krokodilli koju tooma, et loom sealt taas välja arutada.
Lisaks veel valmis sellest seigast ka pisike koomiks, mis jutustab, kuidas need kaks sõpra üksteisega hakkama said.
