Hostelis kipuvad päevad olema ühesugused, kui midagi ei tee.
Nii saigi otsustatud, et tuleb külastada Cairns´i linnas asuvat
botaanikaaeda. Sellised kohad on oma olemuselt toredad, kuna väiksele alale on
kokku pandud palju erinevaid puid ja põõsaid, loodud vaateid nii ojade kui
tiikidega. Cairns´i botaanikaaed pärineb aastast 1876, kui toonane valitsus
määras 71 aakrit puhkereservi linnale.
Meie hostelist oli see 4,5 km kaugusel. Pakkisime seljakoti
kokku ja jalutuskäik võis alata. Kuna hetkel on vihmaperiood, siis päike
vaheldub vihmaga üpris tihti. Enne kohale jõudmist suutsid vihmapilved meid
juba kahel korral kosutada. Olles vaid 500 meetri kaugusel, köitis meie pilke
hiiglaslik puu, millel rippusid liaanid, see andis märku, et me pole enam
kaugel.
Väravatest sisse astudes leidsime endi eest veel suurema
troopika, kui see, mis meid siin igapäevaselt ümbritseb. Looklevad teerajad
juhatasid meid üle sildade ja treppide läbi troopika. Pikalt vudis meie ees
arglik faasani moodi lind, kes tegi just kui jänes haake, et meid oma teelt
maha raputada. Viimaks tal see õnnestus ja meie jätkasime oma teekonda.
Kahjuks olid paljud hooned suletud, kuna toimus
renoveerimine. Ämblikud ja muud koorikloomad jäid sellel korral nägemata. Nii
meie, kui ka Jaapanlaste pilgud võitis ka suur palmi õisik, mis oli meeteri
jagu pikk. Selle ümber käis suur sagimine ja uudistamine. Bussid botaanikaaeda
voorisid ja tõid aina uusi külalisi juurde.
Kodutee valisime läbi vihmametsa, kuna olime nagunii täiesti
märjad. Läbi vihmametsa viis laudtee, mis oli kohati päris libe. Konnad
krooksusid ja linnud laulsid, me astusime vaiksel edasi, hinges väike värin, et
ehk siin ikka krokodille ei ole. Juba minutid hiljem kõndisime pead kuklas,
kartus oli kadunud ja imetlesime pikki liaane, mis nii huvitavalt põimusid
puude vahel. Vihmametsast välja saades avanes meile vaade, kus oli tiik, tiigi
otsas. Minu elav kujutlusvõime hakkas tööle ja see tiikide vaheline ala möödus
meil kibe kiirelt. Silmanurgast siiski võis näha palju vesiroose ja luigeparvi,
kes otsisid kosutust kuumast päikesest.
Jalutasime tagasi hosteli,et riided vahetada ning mõned tunnid hiljem oli meil kokku lepitud auto vaatamine. Ühel korralikul backpackeril peab ikka buss olema, kus vajadusel elada.
