Bussi ostmine

Kirjutan siis veidi lähemalt meie bussi ostmise saagast. Ega see auto või bussi ostmine nii lihtne polegi, kui esmapilgul tundub. Austraalias on 6 osariiki ja kõigis neis on erinevad seadused seoses autodega, ja muidugi ka kõige muuga. Ühesõnaga ühest osariigist teise auto ostmine on päris keeruline ja mõneljuhul ka suhteliselt kallis, võrdne samaga mis auto ostmine Leedust Eestisse.

Sobiva bussi leidmine mis oleks juba varasemast Queenslandis arvel oli päris raske. Ja kui leidus midagi siis oli selle läbisõit u. 500 000 km. Käisime vaatamas umbes 4 bussi millest esimene oli ilmselt kõige kabedam, aga paraku müüdi see meie nina alt maha. Bussi otsides olime veendunud et tuleb osta Toyota, mida aga ei olnud parasjagu müügil oligi Toyota. Jälgisime pingsalt internetti, sest igapäev tuli midagi uut müüki, ja siis ühel õhtul leidsime sellise veidruse nagu Ford Econovan. Hind oli ka umbes poole võrra odavam kui algselt olime plaaninud (2800$). Midagi erilist ta polegi, aga tema läbisõit oli 172 000 km. ja aasta polnud ka paha 99a. Lisaks sellele oli omanik nii võrd mõistlik mees et tegi meile registreerimis eelse ülevaatuse ka mis maksis u. 50 dollarit, Paraku seoses sellega tuli tal korda teha ka tagapidurid :D Mis omakorda läks maksma 400 dollarit. Meie hind sellest ei muutunud.

                                          Meie esimene öö bussis, härra parasjagu einestab

                                          Vaade küljepealt

Buss ostetud tuli see kuidagi ju enda nimele ka saada. Kui me bussi saime kätte reedel, siis kohalik transpordiamet avati uuesti esmaspäeval. Sinna me siis esmaspäeval matkasimegi, südames põksumas teadmatus, kas saame auto enda nimele või ei. Ma olin eelnevalt lugenud et peab tõestama, et sul on Queenslandis püsiv elukoht. Seda oleks saanud tõestada pangast võetu tõendiga, mida me muidugi ei võtnud :D Õnneks oli meil transpordiametis väga tore teenindaja kes  pigistas silma kinni selle kohapealt.

Veider oli veel see, et isiku tõestamiseks taheti näha kahte Eesti panga kaarti kus on minu allkiri peal. Lisaks sellel veel pass. Maksime veel 80 dollarit ja olimegi auto omanikud. Peale seda suundusime poodi, et muretseda vajalikud, potid pannid ja külmakast. Varasemalt olime juba ostnud telgi ja muu kämpimiseks vajaliku. Nüüd oli vaja see kola veel kõik bussi ära mahutada ja sõit tööotsingutele võis alata. Auto on meil muidugi veider, tunne on nagu sõidaks raf bussiga, pole vist olnud kordai veel kui ma oleksin 5 nda käigu esimesel korral sisse saanud. 
Niipalju siis lühidalt autost.

Kalastamine ja turul käik

 Täna sai püütud esimene hai, pisike aga siiski parajalt kole tegelane. Hiljem nägime ka ühte suuremat uime vees ujumas, seda kui suure haiga tegemist oli jäi teadmata.

                  Pisike hai, tema hambad on nii teravad, et kohe suutis tamiili katki teha

Lisaks kalastamisele oleme ka turgu käinud uudistamas. Turg on siin reedest pühapäevani ja külastajaid on meeletult. Turgu tuleb külastada just viimasel päeval,siis on head pakkumised. Meie ostsime näiteks suure kilekoti banaane kahe dollariga. Päris mitu päeva sai neid söödud.

 

Turul on puuvilja valik meeletu

                   Sain omale BMW pudeliavaja

Tänu oma t-särgile tehti mulle kingitus. Üks kaupmeestest teatas, et soovib mulle kingituse teha, kuna ma tundun olevat BMW fänn. Siinsed inimesed suudavad meid aina üllatada.

Loomaaed

Õhtul juba vaatasime netist välja,mida järgmisel päeval annaks teha. Leidsime, et lähme loomaaeda. Meie seiklused loomadega algasid kohe samal ööl. Nimelt läbi une oli kuulda kilekoti krabinat, hetkega olime mõlemad püsti ja uudistasime oma uut külalist. Midagi ilusat selles olevuses muidugi ei olnud. Mis hostel see ikka ilma prussakata on? Nii saigi maast pläta haaratud ja külalislahkelt meie ärataja seinale laiaks löödud. Kohati peale seda ööd hakkasime mõistma oma naabreid, kelle tubadest vahel öösiti kostus justkui sama külalislahke tegevus. No pole hullu ega pole me esimesed ega viimased,kes prussakatega seal silmitsi seisavad.

Kuna vihmametsas krokodille me ei kohanud siis otsustasime külastada linnas asuvat loomaaaeda. Selle koha teeb eriliseks see, et loomaaed asub rannas Casiino katusel. Pileti saab loovutada 22 dollari eest ja külastus kehtib järgnevaks neljaks päevaks. Meie külastasime 2 korral, kuna meie südamed võitis üks sõbralik papagoi. Linnud lendasid tervel alal ja olid väga sõbralikud, neile meeldis, kui neid käele võeti ja natuke sügati. No seda me muidugi ka tegime. 

Terve päeva jooksul toimusid erinevad show´d. Meie sättisime end kohale hommikusele lindude söötmisele, mis algas kell 9 hommikul. Reisijuht tutvustas erinevaid linde ja toitis neid. Iga külastaja sai ka ise toidunõu kätte võtta ja linnu oma õlale sööma kutsuda.

Kui linnud oli vaadatud näidati roomajaid. Pisikesi krokodille, sisalike ja usse. Kõik said oma silmaga uudistada ja käega katsuda. Näidati koaalasid ja meie lemmik oli krokodilli söötmine, mida käisime uudistamas lausa kahel päeval.

          4 meetrit pikk ja 150 kg 

          Koaala uneaeg on keskmiselt 22 tundi ööpäevas

          Üks koaaladest oli siiski ärkvel ja natuke näljane

Vihmaperiood Cairnsis hakkab lõpule jõudma, see tähendab rohkem kuumust ja päikest. Kindlasti nüüd saab ka tihedamini kalastamas käima hakata.

Botaanikaaed ja vihmamets

Hostelis kipuvad päevad olema ühesugused, kui midagi ei tee. Nii saigi otsustatud, et tuleb külastada Cairns´i linnas asuvat botaanikaaeda. Sellised kohad on oma olemuselt toredad, kuna väiksele alale on kokku pandud palju erinevaid puid ja põõsaid, loodud vaateid nii ojade kui tiikidega. Cairns´i botaanikaaed pärineb aastast 1876, kui toonane valitsus määras 71 aakrit puhkereservi linnale.

Meie hostelist oli see 4,5 km kaugusel. Pakkisime seljakoti kokku ja jalutuskäik võis alata. Kuna hetkel on vihmaperiood, siis päike vaheldub vihmaga üpris tihti. Enne kohale jõudmist suutsid vihmapilved meid juba kahel korral kosutada. Olles vaid 500 meetri kaugusel, köitis meie pilke hiiglaslik puu, millel rippusid liaanid, see andis märku, et me pole enam kaugel.

Väravatest sisse astudes leidsime endi eest veel suurema troopika, kui see, mis meid siin igapäevaselt ümbritseb. Looklevad teerajad juhatasid meid üle sildade ja treppide läbi troopika. Pikalt vudis meie ees arglik faasani moodi lind, kes tegi just kui jänes haake, et meid oma teelt maha raputada. Viimaks tal see õnnestus ja meie jätkasime oma teekonda. 

Kahjuks olid paljud hooned suletud, kuna toimus renoveerimine. Ämblikud ja muud koorikloomad jäid sellel korral nägemata. Nii meie, kui ka Jaapanlaste pilgud võitis ka suur palmi õisik, mis oli meeteri jagu pikk. Selle ümber käis suur sagimine ja uudistamine. Bussid botaanikaaeda voorisid ja tõid aina uusi külalisi juurde.

Kodutee valisime läbi vihmametsa, kuna olime nagunii täiesti märjad. Läbi vihmametsa viis laudtee, mis oli kohati päris libe. Konnad krooksusid ja linnud laulsid, me astusime vaiksel edasi, hinges väike värin, et ehk siin ikka krokodille ei ole. Juba minutid hiljem kõndisime pead kuklas, kartus oli kadunud ja imetlesime pikki liaane, mis nii huvitavalt põimusid puude vahel. Vihmametsast välja saades avanes meile vaade, kus oli tiik, tiigi otsas. Minu elav kujutlusvõime hakkas tööle ja see tiikide vaheline ala möödus meil kibe kiirelt. Silmanurgast siiski võis näha palju vesiroose ja luigeparvi, kes otsisid kosutust kuumast päikesest. 

Jalutasime tagasi hosteli,et riided vahetada ning mõned tunnid hiljem oli meil kokku lepitud auto vaatamine. Ühel korralikul backpackeril peab ikka buss olema, kus vajadusel elada.

Siin me nüüd oleme!

Lõpuks ometi kohal. Peale 30. lennutundi ja niisma vedelemist saabub lõpuks meelerahu, oleme kohal. Juba esimest korda Brisbane´s lennukilt maha saades saime aru kui palju ikka Austraalane erineb teistest maailma inimestest, teistkorda veendusime selles siis kui Cairnsis lennukilt tulime ja tolli pöördusime. Inimesed teretavad naerulnägudega ja aitavad igal võimalusel kus saab.

Kui Cairnsis lennujaama saabusime tekkis meil väike probleem, kuna meil polnud sularaha kaasas. Me olime  omale bronninud transfeeri hosteli, aga selle eest maksmiseks oli vaja sularaha juhuslikult just meie saabumise päeval oli lennujaama rahaautomaat rikkis. Õnneks oli aga bussijuht nii lahke et sõidutas meid linna järgmise automaadi juurde, et saaksime sealt raha võtta. Transfeer maksis kahepeale kokku 10 dollarit.

Hosteli saabudes tabas meid aga järgmine üllatus, neil oli siesta :) ja kõikide nende paberite hulgas mis ma olin kodus välja printinud olin ma just selle paberi, kus oli uksekood jätnud printimata. Peale umbes pooletunnist ootamist tulid aga kaks tüdrukut, kes aitasid meid sisse ja näitasid milline on meie tuba. Toakohta võib öelda niipalju, et midagi erilist siin pole, suur voodi, laud, riiulitega kapp ja külmkapp.

Konditsjoneer on ka aga selle kasutamise eest peab maksma 1 dollari ja selle eest saad 3 tundi kasutusaega. Tuppajõudes oli meil mõte, et umbes 2 tunnipärast on registratuur lahti ja me saame ennast sisse registreerida. Ilmselgelt me kasutasime seda aega selleks, et veidi tukastada, kuna me olime ramp väsinud. Ilmselgelt  me ei ärganud mitte 2 tunnipärast vaid siis kui registratuur pidi kellajärgi olema juba kinni. Meie õnneks selgus et see oli veidi pikemalt lahti seega saime omad asjad seal korda. Uurisime veel, et kus asub üks või teine pood jne. Käisime kiirelt poes süüa ostmas, sõime ja läksime magama.

                          Ka meie hostelil on oma pisike veesilm, et jahutada end


Järgmisel päeval oli vaja käia linnapeal asju ajamas, osta oli vaja kohalik telefoni number ja internetipulk, vaja oli minna panka, et teha kontod ja kõige viimaseks veel maksunumbrid (TFN).
Interneti pulga ja telefoni numbriga läks suhteliselt kiiresti. Liiga lihtne ja odav see muidugi ei olnud.
Meie valisime teenusepakkujaks telstra, neilt võtsime ka netipulga. Hindadest siis nii palju, et 4G. netipulk maksis  69 dollarit sinna juurde veel 180 dollarit netikasutuse eest, selle 180 dollari eest sai 12 GB andmemahtu ehk siis liiga odav lõbu see internet siin pole. Telefoninumber maksis 2 dollarit kuhu lisandus 30 dollarit veel kõneaega.

Pangas käik oli ilmselt kõige lihtsam, kuna meile sattus väga tore teller kes pakkus erinevaid varjante ja jutustas veidi ka üldisest Austraalia elust-olust. Läks umbes pool tundi ja kontod olid valmis. Olin pankade kohta kuulnud erinevaid juttusid, et tahetakse kontole kohe 100 dollarit või siis näha 2 pangakaarti, kahte elektri või gaasi arvet jne. Selleks, et sul oleks olemas püsiv aadress ja sinu isik oleks tuvastatav.

Peale panka tegime väikse tiiru linnas ja veendusime, et linn on sama suur kui Tallinn ainult, et inimesi on vähem (150 900 inimest). Linnas jalutades jäi silma üks äärmiselt huvitav hiiglaslik puu, pikalt sai mõtiskletud, mis vilju selline puu küll kanda võib.

Pikalt me aega ei raisanud ja lähemale jõudes teretas meid meeletu kisa, seal siis rippusid ca 40 cm pikkused nahkhiired. Need,kes parasjagu ei maganud, kraatsisid end, justkui kirbud vaevaks neid. Suurem osa neist siiski rippus rõõmsalt ja magasid õilsat und.

Linn oli ilus, täielikult turistidele mõeldud sest  igal pool pakutakse erinevaid reise ja tuure. Loodus oli isegi linna kohta hämmastavalt lopsakas.

Saime linnas oma tuurid tehtud ja kõmpisime tagasi hostelli, kus panime oma uue numbri telefonisse ja tekitasime omale interneti.

Saanud interneti tegime omale veel kohalikud maksunumbrid (TFN), õnneks neid sai netis teha.
Ainus probleem millega siin koguaeg peab kokkupuutuma on see, et iga asutus tahab su kohalikku püsivat aadressi. Loogiline on ju, et kui sa oled rändur eestist siis sul seda ei ole, seega oleme igale poole andnud hosteli aadressi.

Kaks asja mis on algul täiega veidrad. Esiteks see, et külmalt põhjamaalt tulnuna kadus ära söömise vajadus, energiat lihtsalt ei kulu piisab kui hommikul paar võileiba süüa ja siis veab õhtuni ilusti välja. Teine mis on veider on see, et igal öösel sajab meeletult vihma, sageli ka päeval. Neil on siin vihmaperiood, mis kestab detsembrist kuni märtsini. Vihmaga on nii, et ühtäkki hakkab sadama padukat ja sama äkki see ka lõpeb nii võib juhtuda ühe tunni sees mitmeid kordi.

Teele asumine

Me alustasime oma rännakut Austraalia poole Pühapäeval kell 12.00 laevaga Tallinn- Helsinki. Kodused sõidutasid meid terminali, et me oma pampudega teel kaotsi ei läheks. Kristiina (Piilu) tuli ka meile tuult tiibadesse soovima ja nii meie reis võis alata.

See laevareis Helsinki on siiani kõigist teistest erilisem olnud, kui siiani oli see olnud nagu kahe kodu vahet sõitmine siis nüüd oli hinges ärevus ja killuke kurbust. Järgmisel hommikul proovisime õnne pangas, et kas õnnestub meil oma kaardid sulgeda. Kuna aega meil broneeritud ei olnud siis ootasime millal pank uksed avab ja kliente vastu võtma hakatakse. Meil oli õnne, meid võeti vahele, ning saime oma asjad korda ja tellerilt palju häid soove teele kaasa. 

Kell 14.00 algas lend Helsinki-London, mis kestis vaid 2 tundi ja 50 minutit. Enne õhku tõusmist toimus tiibade sulatus. Peale pritsiti mingisugust kollakat vedeliku. 

Siis võis lend alata, juba 600 meetri kõrguselt hakkas päike paistma. Lennu ajal anti kerge eine ja juba varsti tiirutasimegi Londoni kohal. Kuna rada oli maandumiseks hõivatud siis tiirutas lennuk 15 minutit Londoni kohal, vaade mis sellel ajal aknast avanes oli kaunis. Seal oli kõik nii kevadiselt roheline ja mõnes piirkonnas oli näha uputust, kus majad olid osaliselt vee all.

Lend London- Hong Kong jätkus juba suurema lennkiga, kus me saime aega sisustada filmide vaatamise, muusika kuulamise ja muidugi söömisega. Lend kestis 12 tundi, lennu algus oli põnev ja huvitav aga aja möödudes järjest ebamugavamaks see muutus. Keha oli lõpuks nii valus ja väsinud ja kohe kuidagi ei suutnud seal pingil omale sobivat asendit leida. Süüa ja juua sai terve lennu vältel.

Hong Kongis maandudes oli meil 8 tundi vaba aega, otsustasime selle sisustada lennujaamas, kuna see oli hiigelsuur. See oli tõeliselt suur, nii et me ei jõudnudki kogu ala läbi käia. Sättisime end vahepeal mõnda vaiksemasse nurka ja tukastasime. Hiljem otsustasime proovida kuidas sealsed hamburgerid maitsevad. Kui need oleks pooltki nii head lauas välja näinud, kui pildil oleks me väga õnnelikud olnud. Muidugi turvakontrollis saime oma kotte aina korduvalt ja korduvalt lahti pakkida, nii enne lendu,kui peale lendu.

Hong Kong- Brisbane- Cairns algas juba lõbusamas meeleolus, kuna lõpp oli lähedal. Lend kestis 13 tundi. Taas sai lennu ajal süüa ja juua,kuigi lõpuks need lennuki söögid ei maitsenud enam eriti. Olles jõudnud Brisbane´i tuli meil lennukist väljuda ja taas uus turvakontroll läbida. Tund hiljem algas sõit sama lennukiga Cains´i poole.

Olime kindlad,et kohale jõudes meie pagas on kadunud aga siiski sujus kõik hästi ja maandudes leidsime ka oma seljakotid. Tolli töötajad olid väga sõbralikud ja uurisid, kust me tuleme, kauaks jääme ja millised meie plaanid on. Lennujaamast väljudes teretas meid vihmasadu ja lämbe õhk. Just selline tunne, nagu oleks kasvuhoones suvise kuumusega. Aga siiski oli meeletult hea tunne, ME OLEME KOHAL!

 

Enne minekut

Katsume selle blogi kaudu Teieni tuua meie seiklustest ja tegemistest Eestist ca 40 000 km kaugusel asuvas Austraalias, mille pindalast 68 920 km² moodustavad veekogud.

Austraalia on maailma suurim saar ning kuues riik maailmas (7,686,850 km²). Küll aga on Austraalia väga pika rannajoonega riik  25,760 km. Palju meie sellest rannajoonest läbida jõuame, selgub hiljem. Austraalias on ligikaudu 21 miljonit elanikku, kes on ebaproportsionaalselt paigutunud elama rannikule (eriti ida- ja kagurannikule) ja meeletu lahmakas maad Austraalia keskosas on valdavalt kuiv, üsna tasane ja tühi kõrb.

                                          Nii suur on Austraalia oma pindalalt

Enne lahkumist sai ka korralik pidu, saunatamine ja tordisöömine maha peetud. Aitäh Teile kallid sõbrad ja toetajad, olete ikka mõtetes meiega.